ELULUGU
1978-1990 töötas Ta Ajaloo Instituudis teadurina ja uuris eesti rahvameditsiini; 1990-1992 oli kultuuriministeeriumis algul kirjasõna osakonna, seejärel usuasjade talituse juhataja (on läbinud Helsinki Ülikooli teoloogia aprobatuuri); 1992-1995 VII Riigikogu ja selle õiguskomisjoni liige; 1995-1996 VIII Riigikogu liige ja väliskomisjoni aseesimees;1996-1997 Tiit Vähi valitsuse portfellita minister euroministri ülesannetes ( Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liidu Acquis Communautaire' iga) ja 1997-1999 Mart Siimani valitsuses rahvastikuministri ülesannetes (Integratsiooni Sihtasutuse ellukutsumine , lõimumispoliitika aluste väljatöötamine ja selle kaitsmine Riigikogu ees; rahvastikupoliitika alused ja selle aluseks olnud demograafilise olukorra analüüs); 1999-2001 kirjastuse “Ilo” peatoimetaja; 2001-2006 president Arnold Rüütli nõunik ja 2002-2006 Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhatuse esimees;2006-2008 kultuuriatašee Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas ja Venemaal: 2008-2009 Tallinna Arengu-ja Koolituskeskuse juhatuse esimees. 2011-2013 Tallinna linnavolikogu liige; aastast 2012 juhin Tallinna TV-s autorisaadet (2012-2014 “Mina tallinlane” ja 2014.aastast tänaseni “Rahvaadvokaat”).
EESTI MUSTAD AUGUD
Ma ei ole võtnud oma valimiskampaanias sihiks käia ukselt uksele, nagu seda poliittehnoloogid soovitavad. Sellises suures valimisringkonnas, nagu seda on Tallinna Kesklinn, Pirita ja Lasnamäe, oleks see ka puhtfüüsiliselt mõeldamatu. Pealegi, mulle tundub selles olevat sarnasust Jehoova tunnistajate ukse taga käimistega. Olen alati tundnud piinlikkust neilt nende materjale vastu võttes. Ma ei ole mingi usukuulutaja. Nelja aasta eestki, kui kandideerin Haarju- ja Raplamaal, valisin võimalike valijatega kohtumiseks hoopis maakonna raamatukogud ja sealgi ei ajanud ma nö valimisasju, vaid püüdsin rääkida inimestega elu põhiväärtustest eesti kirjandusklassika näitel. See sobis mulle, sest olen olnud kirglik lugeja, hariduselt ka ajaloolane ja etnoloog.
Ja nüüd on mul hulk kogemusi nendelt kohtumistelt. Ma tahan siin jagada ühte, mis aga esindab Eesti ees seisvat vahest kõige olulisemat, meie kestmist puudutavat probleemi. Niisiis ma käisin Valgus, ilusa nimega ilusas kohas Rapla- ja Pärnumaa piiril. Inimesed, kellega seal kohtusin, on oma kodukoha andunud patrioodid. Aga see, kuidas uued ajad on elu Valgus välja suretamas, tegi mind väga kurvaks. Mõtlesin, et sõidan kohale bussiga. Selgus, et Valgu ei jää bussiliinide teele. Raplassegi pääseb bussiga vaid nädalavahetusel. Kui sul pole autot, siis sõitku jalgrattaga mituteistkümmend kilomeetrit kas Raplasse või Märjamaale. Valgus on üks pood ja kuna see on ainus, siis võite arvata, et seal on ka vastav juurdehindlus. Perearsti pole. Vereproovigi tuleb minna andma vallakeskusesse. Põhikoolis õpib mõnikümmend õpilast. Nüüd ma ei tea, kas seegi enam alles on. Märjamaa vald on suurim varasematest iseseisvatest omavalitsustest koondunud vald. Kuid Valgu on nagu topelt ääremaa. Nii valla enda kui ka Tallinna poolt vaadatuna. Valgu, vaatamata oma „valgust“ või „valget“ sisaldavale nimele, on üks sadadest Eesti mustadest aukudest, kust aina lahkutakse kas maakonnakeskustesse või koguni Tallinna, viimased aastad ka välismaale. Olin ju sellest varemgi teadlik, et Eesti ääremaad pole mitte ainult Põlva-, Valga- ja Võrumaal, vaid et „mustad augud“ on lausa Eesti enda südames.
Minu meelest oli see kahetsusväärne, kuidas 1990-ndate aastate alguses asusid parempoolsed valitsused maaelu hävitamise teele. Nõnda näemegi, kuidas väikesed koolid, külapoed, maa-apteegid, isegi raamatukogud on välja surnud või suremise äärel. Valgu raamatukogu näiteks ei saa endale tellida mitut ajalehte, sest selleks pole lihtsalt raha. Viimaseks hoobiks on olnud postkontorite väljasuretamine. Mis infrastruktuurist me räägime, kui paljudesse kohtadesse ei käi busski. Aga samas teame, kuidas vanad Euroopa Liidu riigid on aidanud oma põllumehi riigi eelarvest nii, et toodangu maht ei väheneks ja et säiliksid kultuurmaastikud. Näiteks Prantsusmaal, kus olen käinud, on maaelule nö. pealemaksmise lähtekohaks see, et suurlinnade ja eriti Pariisi prantslased peavad saama võimaluse tajuda maale sõites seda vana head nisu-, päevalille- ja viinamarjaväljadega kaetud maalilist Prantsusmaad. Millal meie hakkame tõsiselt võtma seda, et tühi ja laokile jäetud maa ohustab mitte ainult ühiskonna kestlikkust, vaid ka omariiklust, meie julgeolekut riigina?
Ma näen siin riigi (Riigikogu ja Valitsuse) kohustust asuda kohe välja töötama kompleksset kava Eesti maa tühjenemise ja väljarände peatamiseks. Soomes hakkasid külad tühjaks voolama 1960-ndatel (linnadesse ja väljaränne Rootsi). 1968. aastal võeti seal vastu arengupiirkondade seadus. Niisugust seadust vajab ka täna Eesti.
Tõtt-öeldes võiksin siinkohal lisada veel palju teisigi ettepanekuid ja ideid, kuidas Eesti mustad augud täita taas eluga. Maal elamises ja maaelus tervikuna ei tohi näha patriootlikku kangelastegu. Seda tuleb võtta kui riigi julgeoleku tagatist ja kultuurilise kestvuse allikat.
Ja nüüd on mul hulk kogemusi nendelt kohtumistelt. Ma tahan siin jagada ühte, mis aga esindab Eesti ees seisvat vahest kõige olulisemat, meie kestmist puudutavat probleemi. Niisiis ma käisin Valgus, ilusa nimega ilusas kohas Rapla- ja Pärnumaa piiril. Inimesed, kellega seal kohtusin, on oma kodukoha andunud patrioodid. Aga see, kuidas uued ajad on elu Valgus välja suretamas, tegi mind väga kurvaks. Mõtlesin, et sõidan kohale bussiga. Selgus, et Valgu ei jää bussiliinide teele. Raplassegi pääseb bussiga vaid nädalavahetusel. Kui sul pole autot, siis sõitku jalgrattaga mituteistkümmend kilomeetrit kas Raplasse või Märjamaale. Valgus on üks pood ja kuna see on ainus, siis võite arvata, et seal on ka vastav juurdehindlus. Perearsti pole. Vereproovigi tuleb minna andma vallakeskusesse. Põhikoolis õpib mõnikümmend õpilast. Nüüd ma ei tea, kas seegi enam alles on. Märjamaa vald on suurim varasematest iseseisvatest omavalitsustest koondunud vald. Kuid Valgu on nagu topelt ääremaa. Nii valla enda kui ka Tallinna poolt vaadatuna. Valgu, vaatamata oma „valgust“ või „valget“ sisaldavale nimele, on üks sadadest Eesti mustadest aukudest, kust aina lahkutakse kas maakonnakeskustesse või koguni Tallinna, viimased aastad ka välismaale. Olin ju sellest varemgi teadlik, et Eesti ääremaad pole mitte ainult Põlva-, Valga- ja Võrumaal, vaid et „mustad augud“ on lausa Eesti enda südames.
Minu meelest oli see kahetsusväärne, kuidas 1990-ndate aastate alguses asusid parempoolsed valitsused maaelu hävitamise teele. Nõnda näemegi, kuidas väikesed koolid, külapoed, maa-apteegid, isegi raamatukogud on välja surnud või suremise äärel. Valgu raamatukogu näiteks ei saa endale tellida mitut ajalehte, sest selleks pole lihtsalt raha. Viimaseks hoobiks on olnud postkontorite väljasuretamine. Mis infrastruktuurist me räägime, kui paljudesse kohtadesse ei käi busski. Aga samas teame, kuidas vanad Euroopa Liidu riigid on aidanud oma põllumehi riigi eelarvest nii, et toodangu maht ei väheneks ja et säiliksid kultuurmaastikud. Näiteks Prantsusmaal, kus olen käinud, on maaelule nö. pealemaksmise lähtekohaks see, et suurlinnade ja eriti Pariisi prantslased peavad saama võimaluse tajuda maale sõites seda vana head nisu-, päevalille- ja viinamarjaväljadega kaetud maalilist Prantsusmaad. Millal meie hakkame tõsiselt võtma seda, et tühi ja laokile jäetud maa ohustab mitte ainult ühiskonna kestlikkust, vaid ka omariiklust, meie julgeolekut riigina?
Ma näen siin riigi (Riigikogu ja Valitsuse) kohustust asuda kohe välja töötama kompleksset kava Eesti maa tühjenemise ja väljarände peatamiseks. Soomes hakkasid külad tühjaks voolama 1960-ndatel (linnadesse ja väljaränne Rootsi). 1968. aastal võeti seal vastu arengupiirkondade seadus. Niisugust seadust vajab ka täna Eesti.
Tõtt-öeldes võiksin siinkohal lisada veel palju teisigi ettepanekuid ja ideid, kuidas Eesti mustad augud täita taas eluga. Maal elamises ja maaelus tervikuna ei tohi näha patriootlikku kangelastegu. Seda tuleb võtta kui riigi julgeoleku tagatist ja kultuurilise kestvuse allikat.
KAS MEIE SAATUSEKS ON HUNNIK LIIVATERI?
Anton Hansen Tammsaare viimne kirjutis kandis pealkirja „Truudus“. See ilmus kõigepealt ajakirja „Eesti Noorus“ 1939. aasta detsembrinumbris. Kui aga Tammsaare ootamatult 1. märtsil 1940 suri, siis avaldas toimetus selle lühiessee ajakirja märtsinumbri kaanel uuesti. Toimetus mõistis, et „Truudus“ oli Tammsaare vaimne testament eesti rahvale. See lõpeb väga tähendusrikaste sõnadega: „Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“
Need sõnad Tammsaare testamendist meenusid mulle taas, kui sattusin üle lugema Tallinna ülikooli dotsendi, sotsiaalantropoloogiadoktori Aet Annisti uurimust „Turvalisuse sotsiaalsed mehhanismid“, mis ilmus juba kümme aastat tagasi artiklikogumikus „Eesti edu hind.“ (2005) Jah, just „juba“, sest toona Annisti kirjeldatud muutused Eesti ühiskonna lähiminevikus on minu meelest üksnes süvenenud. Minu küsimus ja paljus ka hirm seisneb selles, kas need muutused pole osutunud pöördumatuks, kas meist ongi saamas üksnes formaalselt Eesti riigiga ühendatud hunnik liivateri? Jutt käib eesti ühiskonna lagunemisest, pihustumisest individuaalseteks suletud saarekesteks. Meie oleksimegi otsekui laboratoorium Margaret Thatcheri kurikuulsale kuulutusele: „Sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas. On vaid üksikisikutest mehed ja naised. Ja on perekonnad.“
Annisti lähtekoht on vastupidine: individuaalne mitmekesisus saab turvaliselt eksisteerida üksnes kultuuriliselt määratletud sotsiaalse võrgustiku olemasolu korral. Ehk teisisõnu, muutustega kohaneda saab mitte igaüks enda nimel – see, vastupidi ootustele, viib koguni riskide ja ohtude kuhjumisele –, vaid koos, üksteist toetades, üksteisele lootes, üksteist usaldades. Annist kirjutab oma uurimuse kokkuvõtteks: „Sotsiaalse kapitali erosioon aga takistab inimeste ja ühiskondade võimet kohaneda muutustega, vähendab turvalisust ja suurendab riske. Just selline erosioon on iseloomulik Eestile, mis muutuste läbi on pudenenud eraldiseisvateks ja üksteist vähe toetada tahtvateks või suutvateks grupikesteks.“
Kõik algas esimesest poliitilisest valikust, milleks oli võimalikult kiiresti eemalduda Nõukogude süsteemist, pühkida inimeste mälust ja ka reaalselt prügikasti üks ajastu, mis ometi oli mitmele põlvkonnale olnud nende reaalne elu. Seda teostati majandusliku šokiteraapiaga, mis ei arvestanud vajadust tugevate ja üksmeelsete sotsiaalsete võrgustike – peresuhete, sõpruskondade, töökaaslaste seltskondade järele.
Tänased töökollektiivid on pidevas muutumises, töötajate vaheline konkurents on teinud võimatuks töökollektiivide sisese solidaarsuse. Ametiühingud on marginaalsed. Koos töökohtade kadumisega maalt, lagunesid või koguni kadusid ühistunnet võimaldavate kohtumispunktid, näiteks maapoodide, -koolide ja bussiliinide sulgemine. Annist toob näiteks, kuidas sotsiaalset sidusust „tootsid“ ühised sünnipäevapeod kollektiivides. Vahetu suhtlemine on asendunud paraku igaüks oma nurgas või oma arvuti taga vahendatud, virtuaalse suhtlemisega. „Sotsiaalne läbikäimine muutub kurnavaks, inimene piirdub oma suhetes ja väljaminekutes ainult otseseks äraelamiseks vajalikuga,“ kirjutab Annist.
Väärdunud on ettekujutus heaolusüsteemist. Algul loodeti, et Eestiski on võimalik saavutada Skandinaavia-tüüpi heaolusüsteem. Nüüd on selle säilitamine probleemiks kujunenud ka Põhjala riikidele endile. Kuna seda pole Eestis enam võimalik rakendada täies mahus, siis on keskendutud üksnes elu rataste vahele või koguni alla jäänud inimeste toetamiseks. Eesti eduideoloogia taustal võrreldakse aga niisugust toetussüsteemi nõukogude kogemusega, mis võimaldab halvustavat suhtumist nn „Põhjala sotsialismi“. Eesti edu tulenevat vaid ettevõtlike indiviidide saavutustest, kes ei võlgne midagi ühiskonnale. Vaesuse põhjuseks on vaesed ise. Töötus ja heaolu puudumine sõltuvat inimestest endist. Kas pole tuttav retoorika? Nüüd on Reformierakond võtnud oma loosungiks „Uus Põhjamaa“. Võimatu on aga ühendada neoliberalistlikku ideoloogiat rahvusluse ja sotsiaalse turvalisusega. Seetõttu võibki see jääda üksnes peibutuslikuks retoorikaks.
Ometi on veenvalt osutatud, et majanduse tsüklilisuse tõttu on tööturg pidevas muutumises, mistõttu töö kaotamine ei sõltu üldjuhul töötajaist endist, vaid majandusolukorrast. Kuna aga Eestis on jäetud töötud üksnes riikliku Töötukassa hooleks, siis väga suur osa ühiskonnast tunneb ennast ühiskonnast välja lülitatuna. Aktiivsem osa sellest otsib inimlikumat töö- ja eluümbrust väljaspool Eestit – ilmekaks näiteks kümnetesse tuhandetesse ulatuv väljarändajate hulk Eestis –, teine, passiivsem osa vajub stressi või apaatiasse. Annist tõendab veenvalt, kui oluline oleks Eestis seni privilegeeritud ettevõtjate klassi kaasamine sotsiaalsete turvasüsteemide tagamisse, sest majanduse elavnedes läheks neil vaja sedasama tööjõudu, kes mõni aeg tagasi töötuks jäi, kuid kes lihtsalt pole siis enam suuteline tagasi tulema tööellu. Niisamuti tuleb oluliseks pidada, et välisinvestorid ei käsitleks end siinse tööjõu valitsejana. Kahjuks näeme igapäevaselt, kuidas Annisti sõnul „valitud riigiisad toimivad pigem ärimeeste müügiagentidena välisriikides kui kodumaiste sotsiaalprobleemide lahendajana.“ Kogu olukorra petlikkuse seisnebki selles, et investorid võivad alati lahkuda, aga eesti inimesed, keda nad odava tööjõuna kasutavad, jäävad riigi probleemiks.
Ideaalis oleks nii, et edukas eesti ettevõtja tunnustab kogukonda, kust ta oma tööjõuressursi võtab, osaleb selle sidususe ja taastootmise protsessis. Üks äsja tehtud uurimuski näitab, et eestlased ei lähe Soome tööle mitte ainult palga, vaid ka tööandjate suhtumise pärast oma töötajatesse. Seetõttu tuleks just riigi tasemel (maksuseadustega) toetada eesti ettevõtjate ja töövõtjate partnerluse toimimist. Jah, kapitalil polevat rahvust, aga ettevõtjatel on ja on ka nende päritolumaa. Petlik on seegi peavoolu ideoloogia poolt maalitud pilt, nagu ei vajaks iseendaga hakkama saav, edukas ühiskonnaliige sotsiaalset turvavõrku, sest ta võib palgata omaenda turvamehe, osta endale selleks spetsialiseeritud erafirmadelt arstiabi, panna lapsed erakooli ning tasuda tulevase pensionikindlustuse arved. Paraku selline „igaüks iseenda eest“- elukäsitlus viib riigi kui tarastatud üksuste koosluseni. Neist individuaalsetest turvataradest väljapoole jäävad inimesed tunnevad end heidikutena ja muutuvad ohtlikuks neile samadele edukatele endile. Lõppkokkuvõttes on riik sunnitud kulutama palju enam kui ühtset, kõigile ühiskonnaliikmetele mõeldud avalikku sotsiaalset turvavõrgustikku ülal pidades.
Aga kõigil neil muutustel on sügavam allhoovus. Nimelt senine Eesti areng eirab meie rahvuslikku „vere häält“ – Eesti riik sai tekkida üksnes tugevate kogukondade olemasolu tõttu, mis kujunesid välja 19. sajandi lõpuks. Seda kogukondlikkust lammutades saeme oksa, millel ise istume, nii eesti ühiskonda kui ka riiki. Küsimus ongi, kui kaugele me selle oksa saagimisega oleme jõudnud. Tahaks olla optimist ja loota, et pööre on veel võimalik. Tahaks uskuda, et Tammsaare kibe oletus ei saa tõeks.
Need sõnad Tammsaare testamendist meenusid mulle taas, kui sattusin üle lugema Tallinna ülikooli dotsendi, sotsiaalantropoloogiadoktori Aet Annisti uurimust „Turvalisuse sotsiaalsed mehhanismid“, mis ilmus juba kümme aastat tagasi artiklikogumikus „Eesti edu hind.“ (2005) Jah, just „juba“, sest toona Annisti kirjeldatud muutused Eesti ühiskonna lähiminevikus on minu meelest üksnes süvenenud. Minu küsimus ja paljus ka hirm seisneb selles, kas need muutused pole osutunud pöördumatuks, kas meist ongi saamas üksnes formaalselt Eesti riigiga ühendatud hunnik liivateri? Jutt käib eesti ühiskonna lagunemisest, pihustumisest individuaalseteks suletud saarekesteks. Meie oleksimegi otsekui laboratoorium Margaret Thatcheri kurikuulsale kuulutusele: „Sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas. On vaid üksikisikutest mehed ja naised. Ja on perekonnad.“
Annisti lähtekoht on vastupidine: individuaalne mitmekesisus saab turvaliselt eksisteerida üksnes kultuuriliselt määratletud sotsiaalse võrgustiku olemasolu korral. Ehk teisisõnu, muutustega kohaneda saab mitte igaüks enda nimel – see, vastupidi ootustele, viib koguni riskide ja ohtude kuhjumisele –, vaid koos, üksteist toetades, üksteisele lootes, üksteist usaldades. Annist kirjutab oma uurimuse kokkuvõtteks: „Sotsiaalse kapitali erosioon aga takistab inimeste ja ühiskondade võimet kohaneda muutustega, vähendab turvalisust ja suurendab riske. Just selline erosioon on iseloomulik Eestile, mis muutuste läbi on pudenenud eraldiseisvateks ja üksteist vähe toetada tahtvateks või suutvateks grupikesteks.“
Kõik algas esimesest poliitilisest valikust, milleks oli võimalikult kiiresti eemalduda Nõukogude süsteemist, pühkida inimeste mälust ja ka reaalselt prügikasti üks ajastu, mis ometi oli mitmele põlvkonnale olnud nende reaalne elu. Seda teostati majandusliku šokiteraapiaga, mis ei arvestanud vajadust tugevate ja üksmeelsete sotsiaalsete võrgustike – peresuhete, sõpruskondade, töökaaslaste seltskondade järele.
Tänased töökollektiivid on pidevas muutumises, töötajate vaheline konkurents on teinud võimatuks töökollektiivide sisese solidaarsuse. Ametiühingud on marginaalsed. Koos töökohtade kadumisega maalt, lagunesid või koguni kadusid ühistunnet võimaldavate kohtumispunktid, näiteks maapoodide, -koolide ja bussiliinide sulgemine. Annist toob näiteks, kuidas sotsiaalset sidusust „tootsid“ ühised sünnipäevapeod kollektiivides. Vahetu suhtlemine on asendunud paraku igaüks oma nurgas või oma arvuti taga vahendatud, virtuaalse suhtlemisega. „Sotsiaalne läbikäimine muutub kurnavaks, inimene piirdub oma suhetes ja väljaminekutes ainult otseseks äraelamiseks vajalikuga,“ kirjutab Annist.
Väärdunud on ettekujutus heaolusüsteemist. Algul loodeti, et Eestiski on võimalik saavutada Skandinaavia-tüüpi heaolusüsteem. Nüüd on selle säilitamine probleemiks kujunenud ka Põhjala riikidele endile. Kuna seda pole Eestis enam võimalik rakendada täies mahus, siis on keskendutud üksnes elu rataste vahele või koguni alla jäänud inimeste toetamiseks. Eesti eduideoloogia taustal võrreldakse aga niisugust toetussüsteemi nõukogude kogemusega, mis võimaldab halvustavat suhtumist nn „Põhjala sotsialismi“. Eesti edu tulenevat vaid ettevõtlike indiviidide saavutustest, kes ei võlgne midagi ühiskonnale. Vaesuse põhjuseks on vaesed ise. Töötus ja heaolu puudumine sõltuvat inimestest endist. Kas pole tuttav retoorika? Nüüd on Reformierakond võtnud oma loosungiks „Uus Põhjamaa“. Võimatu on aga ühendada neoliberalistlikku ideoloogiat rahvusluse ja sotsiaalse turvalisusega. Seetõttu võibki see jääda üksnes peibutuslikuks retoorikaks.
Ometi on veenvalt osutatud, et majanduse tsüklilisuse tõttu on tööturg pidevas muutumises, mistõttu töö kaotamine ei sõltu üldjuhul töötajaist endist, vaid majandusolukorrast. Kuna aga Eestis on jäetud töötud üksnes riikliku Töötukassa hooleks, siis väga suur osa ühiskonnast tunneb ennast ühiskonnast välja lülitatuna. Aktiivsem osa sellest otsib inimlikumat töö- ja eluümbrust väljaspool Eestit – ilmekaks näiteks kümnetesse tuhandetesse ulatuv väljarändajate hulk Eestis –, teine, passiivsem osa vajub stressi või apaatiasse. Annist tõendab veenvalt, kui oluline oleks Eestis seni privilegeeritud ettevõtjate klassi kaasamine sotsiaalsete turvasüsteemide tagamisse, sest majanduse elavnedes läheks neil vaja sedasama tööjõudu, kes mõni aeg tagasi töötuks jäi, kuid kes lihtsalt pole siis enam suuteline tagasi tulema tööellu. Niisamuti tuleb oluliseks pidada, et välisinvestorid ei käsitleks end siinse tööjõu valitsejana. Kahjuks näeme igapäevaselt, kuidas Annisti sõnul „valitud riigiisad toimivad pigem ärimeeste müügiagentidena välisriikides kui kodumaiste sotsiaalprobleemide lahendajana.“ Kogu olukorra petlikkuse seisnebki selles, et investorid võivad alati lahkuda, aga eesti inimesed, keda nad odava tööjõuna kasutavad, jäävad riigi probleemiks.
Ideaalis oleks nii, et edukas eesti ettevõtja tunnustab kogukonda, kust ta oma tööjõuressursi võtab, osaleb selle sidususe ja taastootmise protsessis. Üks äsja tehtud uurimuski näitab, et eestlased ei lähe Soome tööle mitte ainult palga, vaid ka tööandjate suhtumise pärast oma töötajatesse. Seetõttu tuleks just riigi tasemel (maksuseadustega) toetada eesti ettevõtjate ja töövõtjate partnerluse toimimist. Jah, kapitalil polevat rahvust, aga ettevõtjatel on ja on ka nende päritolumaa. Petlik on seegi peavoolu ideoloogia poolt maalitud pilt, nagu ei vajaks iseendaga hakkama saav, edukas ühiskonnaliige sotsiaalset turvavõrku, sest ta võib palgata omaenda turvamehe, osta endale selleks spetsialiseeritud erafirmadelt arstiabi, panna lapsed erakooli ning tasuda tulevase pensionikindlustuse arved. Paraku selline „igaüks iseenda eest“- elukäsitlus viib riigi kui tarastatud üksuste koosluseni. Neist individuaalsetest turvataradest väljapoole jäävad inimesed tunnevad end heidikutena ja muutuvad ohtlikuks neile samadele edukatele endile. Lõppkokkuvõttes on riik sunnitud kulutama palju enam kui ühtset, kõigile ühiskonnaliikmetele mõeldud avalikku sotsiaalset turvavõrgustikku ülal pidades.
Aga kõigil neil muutustel on sügavam allhoovus. Nimelt senine Eesti areng eirab meie rahvuslikku „vere häält“ – Eesti riik sai tekkida üksnes tugevate kogukondade olemasolu tõttu, mis kujunesid välja 19. sajandi lõpuks. Seda kogukondlikkust lammutades saeme oksa, millel ise istume, nii eesti ühiskonda kui ka riiki. Küsimus ongi, kui kaugele me selle oksa saagimisega oleme jõudnud. Tahaks olla optimist ja loota, et pööre on veel võimalik. Tahaks uskuda, et Tammsaare kibe oletus ei saa tõeks.