Miks ma kandideerin Riigikokku?
Mulle on selge, et riigi osa üleilmastuvas keskkonnas muutub aina tähtsamaks. Turu-ühiskond, milles siiamaani oleme elanud, ei taga majanduslikku ega sotsiaalset õiglust. Seda oleme nüüd näinud. Vahe rikaste ja vaeste vahel on juba Eestiski ligi seitsmekordne. Kus ja kuidas tuleks siis riigi rolli tõsta? Ennekõike on see haridussüsteem. Selle rahastamine peab kasvama määrani, et kõigil – rõhutan – kõigil, alates lasteaialastest, noortest ja lõpetades täiskasvanutega elukestvas õppes, peavad olema tagatud võrdsed võimalused hea hariduse saamiseks. Selleks omakorda tuleb panustada õpetajate koolitusse, täiendkoolitusse ning palkadesse. Kui majanduses sõltub tulevik ettevõtlusest, siis ühiskonnas tervikuna sõltub see õpetajast. Jah, me väärtustame vabadust. Aga mitte vabadust riigist kui ühiskonna käepikendusest. Just ühiskonnale kui võrgustikule toetudes saab iga selle liige tunda end vaba ja turvalisena. Ühiskonnale lootes loob ta ka iseennast kui isiksust. |
Üle aasta olen juhtinud ühiskondlikult olulisi teemasid lahkavat arutelusaadet Tallinna Televisoonis. Saateid "Mina, Tallinlane" ja "Rahvaadokaat" saate järevaadata siit:
|
Sa suudad, Kaku!Armunud inimesed pöörduvad teineteise poole hellitusnimedega nii nagu vanemad oma armastatud laste poole. Need võivad kõrvalseisjale tunduda naeruväärsed, aga asjaosalistele endile mõjuvad nad otsekui paitus. Kui palju me oskame ja tahame täna üksteist sõnadega paitada? Ennemini ikka taga rääkida, salvata või kiruda. Kolmkümmend kaks aastat tagasi, kui mina Andrasse kõrvuni armunud olin, hakkasin teda ta suurte säravate avali pilguga silmade pärast kutsuma Kakuks. Just-just, nendesamade öökullide ehk kakuliste järgi! Eriti meeldib mulle see kassikakk, kellel ladina keeles imeliselt kõlav nimi Bubo bubo.
Kui 1980-ndate keskel imes tärkav poliitiline avalikkus mind Vikerkaare toimetajana endasse, tuli ka Andra kaasa. Tema ajalooharidus oli kindlasti paremaks eelduseks poliitikuna läbilöömisel kui minu filoloogi oma. Meie pereelu täitus poliitikast, ajas aeg-ajalt ülegi. 1992. aasta Riigikogu valimistel olime vististi üks esimesi abielupaare, kes Riigikokku valiti. Me olime idealistid ja oleme jäänud selleks siiani. Seepärast ehk oleme ka oma võite ja kaotusi tundelisemalt läbi elanud. Aga oleme saanud teineteiselt tuge, sest meid on liitnud ühine, vasakpoolne maailmavaade. Andra kirglik temperament, tema kompromissitu õiglustunne, ta filosofeeriv ja boheemlik loomus on olnud talle tema poliitikutee trumpideks, aga toonud ka rohkelt kannatusi. Väga palju ülekohut on sel teel juhtunud. Ikka ja jälle on teda kõrvale tõrjutud sealt, kus ta võinuks särada ja meile kõigile ühist kasu tuua. Tiit Vähi valitsuses oli ta algul eurominister, ajades Eesti liitumisel esimesi vagusid. Ma sain osa nendest imetlevatest vastukajadest, mis teda selles rollis saatsid. Andra laitmatu inglise keel, ta päritud näitlemisvõime (Andra isa ja minu äi oli Estonia ooperisolist Enno Eesmaa) ja väljapeetud suhtlemisoskus teeninuks teda ka välisministrina. Ent „meeste mängude“ tulemusel tõsteti ta ümber Mart Siimani valitsuse rahvastikuministriks. Aga ta sai hiilgavalt hakkama sealgi, asutades integratsiooni sihtasutuse ning kujunedes oodatud esinejaks ning nõutud vahendajaks ebakindluses vaevlevale venekeelsele kogukonnale. Andrast kui karismaatilisest poliitikust kõneleb seegi fakt, et ta oli valitud 1995. aastal juhtima Keskerakonda. Ta on olnud nii Liberaaldemokraatliku kui ka Arengupartei asutajate ridades. Rõhutan: ta on olnud seda naisena, mis Eesti üldiselt meestekeskset poliitikategemist silmas pidades on juba omaette saavutus! Ma tean, et Andra on oodanud võimalust, et taaskord mõnd arutluskogu juhtides (ta oli ju Ühiskondliku Leppe idee algataja ja selle esimene elluviijagi), diplomaadina (ta oli Eesti esimene kultuuriatašee Moskvas) või kultuuri- või rahvastikuministrina pühenduda tema loomusele vastavale tegevusele: vahendada ideid, koondada nende ümber inimesi, tõestada, et valitseminegi võib olla laetud intellektist. Aga sotsiaaldemokraadina, seejuures kogu valimiskampaaniat oma kulu ja kirjadega tehes ei tee ta seda mingi koha pärast. See on puhas missioon. Mulle on Andra ikka jäänud Kakuks. Ja nii nagu aastaid innustas eesti rahvas suusaraja kõrvalt Kristina Šmiguni „Võitle, Kiku!“, olen mina Andra kõrval ütlemas talle: „Sa suudad, Kaku!“ Rein Veidemann |
Minu ema.Minu ema valides – valite küpsuse, kogemuse ja südametunnistuse
Olles lapsest peale ema poliitiku karjäärile kaasa elanud võin käsi südamel kinnitada, et kui keegi on üldse poliitikuks sündinud, siis on see tema. Kahtlemata pole tema elu naispoliitikuna Eesti ühiskonnas sugugi mitte kerge olnud – on tulnud ennast väga palju tõestada ja on saadud ka väga palju haiget, enamasti asjatult. Kuid tõik, et Andra Veidemann on olnud kahe partei juht, olnud pikka aega riigikogu esimestes koosseisudes, kus tehti viimaste koosseisudega võrreldes meeletult tööd, olnud kaks korda minister, andnud nõu vabariigi presidendile ning esindanud Eestit Moskvas kultuuriatašeena– usun, et mu emal on olemas just see kogemustepagas, lai silmaring ja mis kõige tähtsam, südametunnistus ning õiglusmeel, ilma milleta ei tohiks keegi poliitikas olla ning tänu millele on ta igati väärikas kandidaat oma rahvast riigikogus esindama. Minu ema on just praegu parimas eas tooma riigikogu ridadesse küpsust, tarkust ja kogemust. Mina usun oma ema võimetesse aidata kaasa olulistele ja meie kõigi elujärge parandavatele muutustele. Hiljuti sai mu ema ühe toreda komplimendi: “Tänan teid, et olete poliitikas, muidu oleks asi väga hull.“ Minu jaoks ütleb see kõik. Anna-Maria Veidemann-Makko tütar Ene Grauberg pöördumineHea Tallinna elanik! Kas Sina oled juba otsustanud, keda valida 1. märtsil Riigikokku? Kui Sa kahtled veel, siis soovitan: vali ANDRA VEIDEMANN
Miks? Ta on:
Ene Grauberg filosoof, endine Akadeemia Nord rektor, professor |
Mul on hääl!
Mul on hääl! Keda saan usaldada nii palju, et võiksin olla kindel – seda ei kuritarvitata, vaid kasutatakse seal ja sel moel nagu ma seda ise teeksin? Igas erakonnas on sümpaatseid inimesi. Kui saaks jätta märkamata need teised, kelle tegude ja väljaütlemiste pärast isegi eemalt vaadates piinlik on... Igas programmis on midagi head, mille poolt hääletaksin. Kui suudaks odavate loosungite ja kahtlaste lubaduste hulgas selle hea tuumani jõuda!
Kuidas hääletada nii, et ma ise hääletuks ei muutuks?
Otsustasin, et jätan seekord kõrvale erakondade võrdlemise. Seda enam, et nad sõnades ju suuresti üksteist dubleerivad. Valin inimese, kellele, usun, saan kindel olla.
Miks annan oma hääle Andra Veidemannile?
Annan oma hääle Andrale, sest tal on aastatepikkune poliitikukogemus ja -mälu. Ja sellepärast, et ta on näinud ka päris elu ja teinud ajaloolasena oma erialal „päris” tööd. Poliitikas olemine pole talle tähendanud pelgalt turnimist karjääriredelil, vaid midagi palju olulisemat. Julgen arvata, et Andra on missiooniinimene, kellele tõepoolest läheb korda Eesti käekäik ja rahva tulevik.
Miks ma selles nii kindel olen?
Võib-olla sellepärast, et ta ei lahmi odavate loosungitega, vaid teeb endale asjad enne seisukohavõttu väga selgeks.
Näinud tema mõtlemist ja tegemisi päris lähedalt, võin kinnitada, et sellist põhjalikkust ja pühendumist olen harva kohanud. Ta on tassinud kaasas raamatuid, mis juba eemalt vaadates tunduvad nii kaalult kui ka sisu poolest rohkem kui rasked. Vähe sellest – ta on neid ka lugenud!
Targa inimesena teab ta, et pole olemas ülimat ja absoluutset tõde, ometi otsib ta õpetatud inimeste, oma ala asjatundjate raamatutest ja artiklitest seletust ühiskonnas toimuvale, võimalikke lahendusi ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisele, demokraatia rakendamisele nii, et ka vähemustest üle ei sõidetaks.
Usaldan poliitikut, kellel on teadmised, kogemused ja julgus kaitsta oma veendumusi. Usun, et Andra ei hakka olulistes asjades mängima mingeid poliitilisi mänge, sest ta lihtsalt teab, mida võivad endaga kaasa tuua ähmased, pahatihti väikeste gruppide huve teenivad kokkulepped. Temas on piisavalt jäärapäisust, et astuda oma tõe eest välja ja jääda vajadusel eriarvamusele ka erakonna sees.
Mulle ei meeldi, et mind lolliks peetakse ja enne valimisi mu nina ees rahatähtedega vehitakse. Veel vähem meeldib mulle, kui petetakse lapsi, noori inimesi. Nagu juhtus gümnasistidele tasuta koolitoidu lubamisega. Päris paljud ootasid seda, väga paljud vajavad. Ja siis selgus, et riik ja omavalitsused pole üksteisest õieti aru saanud, söögi eest tuleb ikka maksta. Õpetajate palgatõus on olnud juba aastaid naljanumber. Palk tõuseb tõesti natukehaaval, aga ka koormused tõusevad, klassid muutuvad suuremaks. Seda olukorda teades jätab ainult rumal küsimata, kust võetakse siis nüüd kõik see haridusele mõeldud raha. Samas kipub palga- ja söögiraha ümber keerutamise ja üksteise süüdistamise varju jääma see, miks lapsed üldse koolis käivad, miks on vaja õpetaja tööd õiglaselt hinnata, milline peaks olema tulevikku vaatav haridus lasteaiast kõrgkoolini välja.
Haridusest räägivad kõik Toompeale pürgijad. Andra pole neil teemadel esinenud ühegi suurejoonelise etteaste ega lubadusega, ometi on ta otsinud vastuseid olulistele küsimustele selles valdkonnas juba ammu enne seda, kui talle tehti ettepanek osaleda Riigikogu valimistel. Väikese poisi vanaemana on tal hool ja vastutus selle eest, et alushariduset kuni kõrgkooli lõpuni oleks igal inimesel võimalus oma andeid maksimaalselt arendada. Ka elukestev õpe ei ole ainult sõnakõlks. Inimene pole kunagi nii tark, et ta enam õppima ei peaks. Andra õpib ja see tekitab usaldust.
Kui keegi üritab mulle rääkida, kui tubli on meie riik ja kui edukad me oleme muu maailmaga võrreldes, siis olgu parem vait. Riik ei ole mingi jumalik nähtus, asi iseenesest. Riik oleme ju meie kõik koos. Kõige väiksemad, väetimad ja vaesemad sealhulgas. Paremates peredes (ma ei pea siin silmas rikkust ega isegi haridustaset) õpetatakse lapsi maast madalast vanadest lugu pidama ja vähemate eest hoolitsema. Kas meie teiega oleme üks rahvas, üks pere ainult laulupeol? Ülejäänud ajal aga vaadaku igaüks ise, kuidas saab? Ja kui ei saa, kui ei ole hakkamist äri teha või vahendeid ettevõtluse alustamiseks, siis pole tal söögilaua äärde asja?
Ma annan oma hääle Andra Veidemannile lootusega, et ta teeb oma poliitikutööd ausalt, iseendale valetamata. Sest siis on ka meie homse üle otsustajate ringis rohkem empaatiat, tarkust ja vastutustunnet. Ja meil lootust.
Heidi Tammar
valija, ajakirjanik
Kuidas hääletada nii, et ma ise hääletuks ei muutuks?
Otsustasin, et jätan seekord kõrvale erakondade võrdlemise. Seda enam, et nad sõnades ju suuresti üksteist dubleerivad. Valin inimese, kellele, usun, saan kindel olla.
Miks annan oma hääle Andra Veidemannile?
Annan oma hääle Andrale, sest tal on aastatepikkune poliitikukogemus ja -mälu. Ja sellepärast, et ta on näinud ka päris elu ja teinud ajaloolasena oma erialal „päris” tööd. Poliitikas olemine pole talle tähendanud pelgalt turnimist karjääriredelil, vaid midagi palju olulisemat. Julgen arvata, et Andra on missiooniinimene, kellele tõepoolest läheb korda Eesti käekäik ja rahva tulevik.
Miks ma selles nii kindel olen?
Võib-olla sellepärast, et ta ei lahmi odavate loosungitega, vaid teeb endale asjad enne seisukohavõttu väga selgeks.
Näinud tema mõtlemist ja tegemisi päris lähedalt, võin kinnitada, et sellist põhjalikkust ja pühendumist olen harva kohanud. Ta on tassinud kaasas raamatuid, mis juba eemalt vaadates tunduvad nii kaalult kui ka sisu poolest rohkem kui rasked. Vähe sellest – ta on neid ka lugenud!
Targa inimesena teab ta, et pole olemas ülimat ja absoluutset tõde, ometi otsib ta õpetatud inimeste, oma ala asjatundjate raamatutest ja artiklitest seletust ühiskonnas toimuvale, võimalikke lahendusi ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisele, demokraatia rakendamisele nii, et ka vähemustest üle ei sõidetaks.
Usaldan poliitikut, kellel on teadmised, kogemused ja julgus kaitsta oma veendumusi. Usun, et Andra ei hakka olulistes asjades mängima mingeid poliitilisi mänge, sest ta lihtsalt teab, mida võivad endaga kaasa tuua ähmased, pahatihti väikeste gruppide huve teenivad kokkulepped. Temas on piisavalt jäärapäisust, et astuda oma tõe eest välja ja jääda vajadusel eriarvamusele ka erakonna sees.
Mulle ei meeldi, et mind lolliks peetakse ja enne valimisi mu nina ees rahatähtedega vehitakse. Veel vähem meeldib mulle, kui petetakse lapsi, noori inimesi. Nagu juhtus gümnasistidele tasuta koolitoidu lubamisega. Päris paljud ootasid seda, väga paljud vajavad. Ja siis selgus, et riik ja omavalitsused pole üksteisest õieti aru saanud, söögi eest tuleb ikka maksta. Õpetajate palgatõus on olnud juba aastaid naljanumber. Palk tõuseb tõesti natukehaaval, aga ka koormused tõusevad, klassid muutuvad suuremaks. Seda olukorda teades jätab ainult rumal küsimata, kust võetakse siis nüüd kõik see haridusele mõeldud raha. Samas kipub palga- ja söögiraha ümber keerutamise ja üksteise süüdistamise varju jääma see, miks lapsed üldse koolis käivad, miks on vaja õpetaja tööd õiglaselt hinnata, milline peaks olema tulevikku vaatav haridus lasteaiast kõrgkoolini välja.
Haridusest räägivad kõik Toompeale pürgijad. Andra pole neil teemadel esinenud ühegi suurejoonelise etteaste ega lubadusega, ometi on ta otsinud vastuseid olulistele küsimustele selles valdkonnas juba ammu enne seda, kui talle tehti ettepanek osaleda Riigikogu valimistel. Väikese poisi vanaemana on tal hool ja vastutus selle eest, et alushariduset kuni kõrgkooli lõpuni oleks igal inimesel võimalus oma andeid maksimaalselt arendada. Ka elukestev õpe ei ole ainult sõnakõlks. Inimene pole kunagi nii tark, et ta enam õppima ei peaks. Andra õpib ja see tekitab usaldust.
Kui keegi üritab mulle rääkida, kui tubli on meie riik ja kui edukad me oleme muu maailmaga võrreldes, siis olgu parem vait. Riik ei ole mingi jumalik nähtus, asi iseenesest. Riik oleme ju meie kõik koos. Kõige väiksemad, väetimad ja vaesemad sealhulgas. Paremates peredes (ma ei pea siin silmas rikkust ega isegi haridustaset) õpetatakse lapsi maast madalast vanadest lugu pidama ja vähemate eest hoolitsema. Kas meie teiega oleme üks rahvas, üks pere ainult laulupeol? Ülejäänud ajal aga vaadaku igaüks ise, kuidas saab? Ja kui ei saa, kui ei ole hakkamist äri teha või vahendeid ettevõtluse alustamiseks, siis pole tal söögilaua äärde asja?
Ma annan oma hääle Andra Veidemannile lootusega, et ta teeb oma poliitikutööd ausalt, iseendale valetamata. Sest siis on ka meie homse üle otsustajate ringis rohkem empaatiat, tarkust ja vastutustunnet. Ja meil lootust.
Heidi Tammar
valija, ajakirjanik